Artikkel ajalehes "Eesti Päevaleht" Rootsis

Liisu Arro: Ma ei ole mustrite väljamõtlemisega kunagi otseselt tegelenud, need tulevad minu seest Eesti Päevaleht 2018 • juuli • nr 14

Liisu Arro on keraamik, kelle tööd on omanäolised ja silmapaistvad. Ta on oma töös leidnud selge julge käekirja ja tema looming eristub tugevalt tarbe­ nõu valikust. Ise on ta imepisike naisterahvas, kelle haprus tekitab vahel küsimuse, kuidas ta oma tooteid üldse tõsta jõuab, aga kogu selle hapruse taga on tugevat eesti naist piisavalt.


Sa oled pärit Eestis väga tuntud perest ja sind on ümbritsenud alati inspiree­ rivad inimesed.
– Minu ema ja isa (Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro – toim.) on mõlemad maalikunstnikud, isa teeb ka puutööd ja mööblit ja on natuke n-ö tarbekunsti poole pöördunud. Ema poolsed vana- vanemad olud ka maalikunstni- kud. Vanaema töötas lisaks veel Tallinnfilmis filmikunstnikuna. Anni, minu õde, on ka väga loo- minguline. Ta on kokk ja kohvikupidaja, asutanud mitmeid kuulsaid kohvikuid Eestis. Lisaks on tal hea maitse ja tohu- tult hea silm sisekujunduse osas ning oskus teha n-ö takust siidi.
– Vend Johannes on kaamera taga, kas siis filmi- või foto- kaamera. Mina olen siis ainukene tarbekunstnik peres.
– Ma ise alguses mõtlesin, et ma ei hakka seda loomeinimese rada käima, teen seda n-ö päris tööd ja läksin Helsingisse polito- loogiat õppima. Ma küll lõpeta- sin selle edukalt ära, aga siis seal olles otsustasin, et see pole minu tee ja et ma ikkagi tulen EKAsse (Eesti Kunstiakadeemia) keraa- mikat õppima ja EKAs olles ma sain aru, et keraamika on minu päris õige tee.
– Mulle on väga oluline, et kunstil on praktiline pool ka juu- res ja ta on igapäevaselt kasu- tatav. See on ka natuke suurem väljakutse. Üks asi on see, et sa lihtsalt lood ilu, aga teine pool on see, et ta peab nõudepesuma- sinas vastu pidama, ta võiks olla põlvest põlve pärandatav ja seda saab kasutada iga päev. See mui- dugi ei tähenda, et ma ei hindaks
Kuldsete putukatega teekann.
kauneid kunste, minu kodu on täis maale ja muud kunsti, aga ma lihtsalt ei suuda seda ise teha.
– Politoloogiast ja poliitikast olen ma jäänud väga kaugele. Kindlasti saab poliitikas olles palju ära teha, kui olla visionäär ja ennast ainult sellele pühen- dada, aga kardan, et mind ajaks ressursside mitte optimaalne ka- sutamine, mõttetu bürokraatia ja tähtsaks tegemise mängimi- ne hulluks. Ja kui mõelda kuns- ti olemuse ja ülesande peale, siis ta aitab teha maailma ilusa- maks, helgemaks, harmoonili- semeks paigaks ja sellises paigas on ka inimesed õnnelikumad. Ehk et kunst on selline peide- tud tööriist maailma paranda- miseks. Eriti veel asjad, mida me tarbime iga päev, need tege- likult ju võiksid olla natukene erilised ja valitud.


Kust sul need putuka­ motiivid ja isikupärased mustrid on tulnud?
– Küllap on igal eestlasel side loodusega üsna tugev. Ma olen kõik lapsepõlve suved maal veetnud ja putukaid ja taimi uu- rinud. Eks need putukad minu nõudel tulevad minu lapsepõl- vest. Vahel on inimesed lau- sa öelnud, et prussakas ei käi lauanõu peal. Tegelikult pole ma veel prussakaid taldrikutele teinud ja miks ei võiks putukad käia nõudel, sest kui seda pisi- kest putukat lähedalt vaatad, on ta tegelikult väga ilus, eriline ja inspireeriv.
– Ma ei ole kunagi selle pea- le pikalt mõelnud, need putu- kad ja mustrid on minu sees vist kuskil kogu aeg olemas olnud.
– Minu jaoks on pigem olnud lähtekohaks tarbenõu ja see on mind huvitanud ja kõik muu on lihtsalt sellega kaasa tulnud.
– Ma ise ei oska oma loomingut kirjeldada, selleks on vaja kedagi kolmandat inimest, kes seda teeb, sest ise oled selles nii sees. Aga eks ta nii on, et ma olen Põhjamaalt pärit ja mul teatud vaoshoitus sisse kodee- ritud ja see kindlasti peegeldub minu töödes. Aga kindlasti olen ma ka parajalt temperamentne ja ma armastan värve ja kuskil seal vahepeal ma oma loominguga ka olen.


Lisaks käsitööle hakka­ site te valmistama ka mass­ tootmise põhimõttel seeriat?
– Esimene seeria, mis prae- guseks müügil on, tuli kauplus- tesse 2016. aasta detsembris. Selle nimi on “Linnud” ning see peegeldab igatsust suve järele. Hetkel töötame ka paari uue seeriaga ja vaatame, mis neist esimesena lendu läheb. Kui vaadata, kui suur on konku- rents portselanimaailmas, siis ma arvan, et meil on väga hästi läinud. Eestis on meid kindlasti väga soojalt vastu võetud ja het- kel töötame selle nimel, et meid ka mujal vastu võetaks.
– Tehniline kvaliteet ei ole üldse küsimus, me toodame Euroopas ja on oluline, et on masinpesu kuld, me ei tee kvali- teedis mitte mingisugust alla- hindlust. Messidel käies ma ka näen, et me tihti esindame Eestit, et kelle suhtumine Ees- tisse on hea tuleb meie boksi ja vastupidi, meie nimi ei ütle nei- le ju midagi. Vahel tundub, et me pole seal kui Arro Portselan, vaid nagu me oleksime Eesti Portselan.
– Materjal tuleb meil Portu- galist ja ka tootmine toimub seal. See on üks vanimaid Euroopa portselanitehaseid, mis on teinud nõusid paljudele kuningaperede- le üle Euroopa. Ja teine partner on meil hetkel Prantsusmaal Limoge’is, kellega koostöös loo- dame järgmise seeria välja anda.
Kuidas sul tööprotsess käib?
– Ateljeesse ei ole ma kah- juks pikalt saanud, hetkel on päevad täitunud paberimajan- duse ja oma firma omamise köögipoolega. Seoses selle seeriatootmisega on lisandunud minu päeva mitmeid uusi ko- hustusi, palju arvutitööd, mis mulle väga ei meeldi, aga see töö tuleb ka ära teha. Me oleme mehega ettevõttes kahekesi, siis on vaja kõik võimalikud ülesan- ded omavahel ära jagada.
– Novembris tuleb mul Ams- derdamis näitus ja sellega seoses möödub minu suvi kindlasti atel- jees. 2–3 aastat tagasi, kui mul seeriatootmist ei olnud, siis ma olin iga päev ateljees ja valmista- sin vaid käsitööna nõusid. Võrreldes masstootmises valminud nõuga on nende hind märgatavalt kõrgem, kuid iga nõu on ainulaad- ne. Kasutan oma asjadel tihti kulda, mistõttu läbivad esemed 3 põletust ja on seega ahjus kokku ca 10 päeva, seega peale aja- ja materjalikulu moodustab hinnast suure osa elektrikulu. Ma ise ar- mastan väga kunstniku poolt loodud eset, seal on oma eriline aura, seal on inimese soojus ja käejälg, seal on alati midagi, mis ei ole perfektne, mis teeb asjast kordumatu ning äratab ta ellu.
– Loomeprotsess on mul üsna vaevaline ja ma võtan seda päris raskelt. Kui ma tegelen loomin- gulise tööga, siis ma olen tõesti nagu munas kana – olen stressis ja ma kipun kindlasti ka üle mõt- lema, et kas ma ikka olen piisa- valt hea ja isegi, kui olen, siis ma pean ju olema parem kui eelmi- ne kord. Olen lootnud, et kui ma saan vanemaks, siis see põdemi- ne läheb ära, aga ega inimene oma loomult ei muutu. Nii palju olen kindlasti ajaga targemaks saanud, et oskan ka seda loomis- valu aksepteerida ja võtan seda kui osa protsessit, mille tulemus annab mulle tohutu rahulduse ning loob tasakaalu, mida vajan ja on seega kindlasti seda kõike väärt.
– Minu töö on ka selles osas hästi palju tagasi andev, et saan jagada seda teistega. Ükskõik, kas teen kraanikaussi või kruu- si, siis panen sinna endast alati hästi palju. Keraamika on aja- liselt pikk protsess ja ka väga emotsionaalne teekond, seega kui näen inimestes rõõmu minu tehtud asjast või mõtlen, et keegi kusagil joob minu tehtud kruusist igal hommikul oma lemmikteed, siis olen väga õnnelik!

STINA KORDEMETS

Artikkel ajalehes "Eesti Päevaleht" Rootsis

Liisu Arro: Ma ei ole mustrite väljamõtlemisega kunagi otseselt tegelenud, need tulevad minu seest Eesti Päevaleht 2018 • juuli • nr 14